MamaDogil ei olnud põrgus lootust. Shepherd-rist anti üle ühele kuuest Los Angelese linna varjupaigast. Ta juhiti köieosale, kes imetab endiselt hiljuti sündinud. Tema puusaliidud jäid piisavalt kaugele, et näidata tõsist nälga. Tema üleandjad ütlesid, et nad ei teadnud, kas ta oleks lastega hea või mitte, nii et varjupaigatöötajad paigutasid ta isoleerimishoonesse, kus avalikkus ei näe koeri ja neil on null lootust lapsendamiseks.
„Ta oli ilmselt üks kurbimaid nägevaid koeri, mida ma kunagi nägin,” ütleb LA linna linnakodanik Diane Valine, kes vabatahtlikult päästab koeri Kaliforniasse ja toimetab neid pääste rühmadesse muudes piirkondades, sealhulgas parema elu koera päästmine (ABL) Vancouveri lähedal. Ta nimetas ABLi asutaja Jan Olsoni, kes ütles: „Saada koer siia.“
„Nad leidsid ta hea kodu ja jõulupühal võtsid tema uued vanemad oma parvlaevaga Vancouveri saarele ja ta jooksis rannas. MamaDog läks põrgu taevasse,”ütleb Valine.
Olukord Kalifornias on meeleheitel. Mõnede hinnangute kohaselt eutaniseeritakse iganädalaselt sadu, kui mitte tuhandeid koeri, paljud loobusid sealse majanduse mõju tõttu. Paljud koerad on terved; mõned veidi halvemad kulumise eest. LA linna varjupea Brenda Barnette julgustab vabatahtlikke leidma viise, kuidas koerad varjupaikadest kodudesse pääseda, ja Valine töötab nüüd koos Olsoniga ja ABLiga koertele umbes iga kuue nädala järel. Need on koerad, ütleb Valine, et see oleks kindlasti ülerahvastatuse tõttu eutaniseerunud. Ta valib väga vastuvõtlikud koerad, kes on mõnda aega varjupaigas olnud, nii et nende aeg on otsa saanud, kuid ütleb, et kui ta leiab eriti puudustkannatavat juhtumit ja ütleb sellest ABLile, ütlevad nad alati, "saadab selle edasi."
Kui ma kuulsin seda California ühendust, helistasin ma ABL-ile. Varsti olin pühendunud sellele, et olen osa väga erilisest konvoist, mis on kirjalik erinevus koerte veokoormuse elu ja surma vahel.
Esmaspäev, 28. veebruar 2011
<50 a.m.=''>
