Sebastian on kaheaastane Staffordshire'i terjerite segu, kes saabus 29. veebruaril Oremoni Ordoni Salem, Willamette Humane Society.th aasta algusest. Ta oli väga hirmunud ja ei käsitlenud peavarju elu stressi.
„Me mõistsime, et vajame usaldust ja töötame, et luua usaldust uude keskkonda, et ta oli ka närviline kõndima põrandatel, mis ei olnud vaipkattega,” ütles Rachel LeVitre, Shelter Manager, iHeartDogsele. „Püüdsime 3. märtsil meie treeningruumi tuua klassi koos teiste varjupaiga koertega usalduse loomiseks, kuid ta paanikas ja see oli siis, kui saime aru, kuidas ta oli närviline ja kuidas tema ebamugavustunne korrutati korrusel see ei olnud vaipkattega. „
Oma esimestel päevadel andsid nad talle "paadisõidud" tekidega, kui nad võtsid teda pöörane kõnnib, et näidata talle, et põrand oli okei ja ta läheb hästi.
Kuna tal oli nende pindade eest kõndimise hirm, oli ta võimeline vaid kvalifitseeritud käitlejatel kõndima ja suure vastuvõtukandidaadi juures oli varjupaiga „maja tagaküljel” kennelites, mis võiksid teda paremini vastu võtta.
„Ta ei saanud huvi, sest ta ei olnud avalikkusele kergesti nähtav, nii et meie iganädalasel kohtumisel, kus me arutame kõiki meie loomi ja nende vajadusi, soovitas meie käitumine ja koolituse juhataja Catherine Comden, et me liigutame teda lapsendamise kennel ruumi ja saada talle midagi teha betooni tunne vähem nagu betoon, LeVitre ütles.
See oli siis, kui kaks hämmastavalt pühendunud vabatahtlikku, Marianne ja Martha, võtsid enda peale, et anda Sebastianile kõige suurim kingitus kõigile: vabadus. Käis poes ja ostis talle oma taskust vaibad ja annetas need varjupaigale spetsiaalselt Sebastianile.
„Me alustasime igapäevaselt temaga koos töötamiseks koolituste juhendit, et kindlustada kindlus kennelisse sisenemise ja sealt väljumise teel, muutes selle mängu ja lastes tal nautida teisi inimesi ja palju kohtlemisi, et olla vapper,” ütles LeVitre.
Et anda talle parimad võimalused, tegid nad kõik, mida ta võis. Ta pidi koos lapsevanema juures ööbima, et veeta pisut pingevaba aega vaipale. Nad tõid koerte akupressuuri vabatahtliku ja kasutasid palju tasupõhist koolitust, et näidata Sebastianile, et kõvad põrandad ei olnud nii halvad. Tal oli terve käitumismeeskond vabatahtlikest ning nende käitumis- ja koolitusosakond, et aidata tal oma hirmu läbi töötada.
Veelgi parem, 31. märtsil, vaid kaks päeva pärast oma Facebooki loo jagamist sai Sebastian koju!
"Me kõik küsisime kohe, kas tal on vaip?", Millele Vastuvõtja juhendaja vastas, "kõik peale tema köögi, mida ta lootis, et ta ei veetaks palju aega igal juhul!" Me ei saanud mitte naerda, "ütles LeVitre. "Kui Sebastian on köögist välja jäetud, siis on selleks plaatpõrand!"
Tänu nendele imeliselt sõbralikele vabatahtlikele, kes läksid kaugemale ja kaugemale sellest, mida nad olid teinud, ei saanud Sebastian mitte ainult maailma mugavamaks, vaid leidis ka armastava kodu.
Kas soovite tervemat ja õnnelikumat koera? Liitu meie e-posti nimekirjaga ja anname 1 söögi vajavale varjupaigale!
Sildid: inimlik ühiskond, päästmine, peavarju, koolitus
