Paljud uuringud on näidanud, et lemmikloomadel võib olla suur mõju inimeste tervisele. Inimesed, kes suhtlevad lemmikloomadega, on vähem stressi, alandavad vererõhku ja kolesterooli ning suurendavad treeningu taset. Lemmikloomad võivad inimestele kasu tuua paljudes sotsiaalsetes tingimustes, sealhulgas haiglates, hooldekodudes, vanglates ja psühhiaatriaasutustes. Hiljutised uuringud on näidanud, et lemmikloomade koos lastega suhtlemine autistlikus spektris võib samuti soodustada positiivset sotsiaalset käitumist. Autistlikke lapsi tõmmatakse sageli nendele loomadele ja need on nende lemmikloomade juures rahulikumad, õnnelikumad ja rohkem keskendunud.
Kas liik on?
Uuringud autistlike laste reaktsiooni kohta lemmikloomadele on keskendunud peamiselt koertele ja hobustele. Hiljuti on sellesse uuringusse kaasatud ka teised lemmikloomad. Näiteks Queenslandi ülikoolis Austraalias läbiviidud uuringus täheldati 99 mänguasja vanuses 5 kuni 13 aastat, kellest mõned olid autistlikud ja teised, kes seda ei teinud, suheldes kas mänguasjade või kahe klassiruumiga lemmiklooma merisigaga. Kui autistlikud lapsed suhtlesid merisigadega, tegid nad 55% rohkem sotsiaalset käitumist kui mänguasjadega suhtlemisel. Olemasolevate merisigade puhul olid autistlikud lapsed vähem tõenäoliselt nutma ja tõenäolisemalt naeravad, rääkisid ja aktsepteerivad teiste laste lähenemist.
Uuringus jõuti järeldusele, et lemmiklooma kaasamine autistliku lapse tegevusse võib suurendada sotsialiseerumist nii teiste lastega kui ka täiskasvanutega. Oluline on see, et need merisigad ei olnud väljaõpetatud teraapia loomad, vaid lihtsalt klassiruumid, mis olid harjunud olema laste ümber.
Lemmikloomade mõju autistlikule lapsele võib sõltuda vanusest, mil laps looma vastu suhtleb. Prantsusmaal Bohars'i haigla autismiressursside keskuses läbi viidud uuringus vaadeldi autistlikke lapsi vanuses 5-16 aastat, kes käisid päevaravis. Uuringus võrreldi 12 autistlikku last, kes said lemmiklooma pärast seda, kui laps oli 5-aastaseks saanud 12 mitte-lemmiklooma omava autistliku lapse (sobitatud lemmikloomade omanikega vanuse, soo ja keeleoskuse poolest). Oluline on see, et autismi eksperdid leiavad vanuses 4 kuni 5 aastat aega, mil autismi raskusaste kõige enam mõjutab arengut. Selles uuringus olid lemmikloomad omavad lapsed paremad jagada mänguasju ja toitu nii vanematega kui ka teiste lastega ning nad said paremini lohutada teisi kui lemmikloomata lapsed.
Huvitav on see, et need tulemused on tõsi, sõltumata lemmiklooma tüübist: koer, kass, hamster või küülik. Sarnaseid tulemusi on täheldatud ka kilpkonnaga suhtlevate laste uuringutes. Prantsuse teadlased arvasid, et kui inimesed suhtlevad lemmikloomadega, reageerivad nii inimene kui ka lemmikloom üksteise mitteverbaalsetele vihjetele, kohandades oma käitumist. Lisaks võivad lemmikloomad autistlikke lapsi stressi tekitavatest stiimulitest kõrvale kalduda, vähendades seeläbi nende ärevust.
